Fotostuudio Tartus millel on täisautomaatne broneerimissüsteem
Kui me Heidiga 2015 aasta sügisel oma koduse fotostuudio otsustasime luua, siis ma ise endale seadsin sisimas eesmärgi – fotostuudio Tartus, millel on parim broneerimissüsteem. Parim minu jaoks tähendas seda, et klient ei peaks minu arvates fotograafiga edasi-tagasi kirjutama, et teada saada missuguseid aegasid kellelgi vaba on või palju üks või teine fotograaf Tartus maksab.
Hea broneerimissüsteem oli loodava kodulehe ja selle haldussüsteemi keskseks osaks. Täna – paar aastat hiljem võin kindlusega öelda, et tegin täiesti õige eelduse. Oleme paljudelt klientidelt saanud positiivset tagasisidet just mugava broneerimissüsteemi eest.
Kodulehe ja kogu taustsüsteemi arendan ise (sest tegelen niikuinii igapäevaselt tegelikult ka tarkvaraarendusega) ja suuremaid või pisemaid uuendusi olen kodulehele tänase seisuga teinud juba veidi üle 200 korra:)
Siin pisike ekraanitõmmis kodulehe koodi versioonihalduse “git” ekraanist.
Tänaseks on automatiseeritud päris palju meie fototeenuse pakkumise protsessist. Kõik selleks, et klientidele kvaliteetsemat teenust pakkuda.
Kvaliteetne tähendab meie jaoks seda, et me suudaks oma lubadusi täita. Ei unusta ega tee topeltbroneeringuid, ei riski klientide fotode kadumisega, hoiame hinnad läbipaistvad, ei karista ega sanktsioneeri ülearu ühtegi fotode kasutusaspekti ja otse loomulikult – püüame standardiseerida ja arendada pidevalt paremaks oma pildistamise ja fototöötluse protsessi.
Kõige selle tagamiseks on tulnud teha lugematu arv pisikesi parendusi ja standardiseerida ning automatiseerida seal kus võimalik ja kus see on lihtsate vahenditega teostatav.
Uueks väljakutseks on olla ka kvaliteetne fotolabor Tartus. Trükkida pilte sellise kvaliteedi ja hinnaga millega me ise rahul oleks ja niimoodi pikaajaliselt head teenust pakkudes ka selles valdkonnas väärtust luua oma klientidele.
Hetkel saab piltide trükkimist tellida meie kliendikeskkonnas olevatest galeriidest aga plaanis on õige pea teha ka eraldi moodul kustkaudu saaks igaüks enda fotosid üles laadides meilt printimist tellida. Eesmärgiks on ka siin teha fotode trükkimine Tartu piirkonnas ja võib-olla ka veidike kaugemal väga mugavaks ja paindlikuks konkurentsivõimelise hinnaga.
Kuidas, kus ja mis formaadis pilte salvestada, hallata, kliendile jagada ja varundada? Millega pilte töödelda ja kuidas klientidele jagada?
Toimub monitori kalibreerimine Spyder 5 kalibraatoriga.
Okei, kaameraga on tore ja lihtne pildistada aga kuidas, kus ja mis formaadis neid pilte salvestada, hallata, kliendile jagada ja varundada?
Millega pilte töödelda ja kuidas klientidele jagada?
Millises värviruumis pilte teha? Milline arvuti/monitor fototöötluseks oleks sobilik?
Jube palju igasuguseid küsimusi ja dialemmasid tekib isegi juba väikese fotostuudio tasemel asju tehes.
Väike kokkuvõte siis siinkohal iseendale, et kuidas meie alustasime.
Kuna ma olen ise igapäevatöös väheke IT kalduvustega inimene, siis ei saa ma selles valdkonnas endale täiesti põlve otsas lahendusi lubada ja lihtsalt pean enda jaoks asju põhjendama ja piiratud ressursside juures võimalikult hästi tegema.
Kirjeldan siis lihtsalt neid meie koduse fotostuudio tehnilisi koostisosi selles lõigus.
Mälukaartid
Pildifailid salvestame RAW formaadis, et säiliks maksimaalne töötluse võimalus ka peale pildi tegemist.
Kaameral on 2 kaardipesa ja iga foto salvestatakse korraga kahe kaardi peale. Lisab väikese kindlustunde mälukaardi riknemise korral.
Mälukaartide maht on 32GB. Kuna üks RAW foto võtab meil umbes 25MB ruumi, siis mahub veidi peale tuhande pildi ühele kaardikomplektile.
Mälukaartide lugemiskiirus on 95Mbit/s – selleks, et see 32GB sealt vähegi normaalse kiirusega ka maha lugeda.
Läpakal endal on retina ekraan resolutsiooniga 2880×1800 pikslit. See lubab aegajalt ka ilma välise monitorita otse läpakaga pilte töödelda.
Läpaka ekraanil värviruum küll enamvähem tavaline sRGB aga pilditeravus on super. Adobe RGB värviruumist suudab läpaka ekraan näidata umbes 76% värvidest.
Välise ekraanina kasutame Dell UltraSharp 27″ (UP2716D) monitori. See näitab ~99% Adobe RGB värviruumist. Resolutsioon on kõrguses küll väiksem kui läpaka DisplayPort väljund lubaks (1600px) aga sellest kõrgema resolutsiooniga Adobe RGB värviruumi katvad monitorid olid sellest mudelist omakorda mitmeid kordi kallimad (üle 1000€ tk).
Ekraani kalibreerimiseks kasutame Spyder 5 Elite kalibraatorit. Senimaani on koostöö sellega hästi sujunud ja värvid oleme erinevatel monitoridel silmaga vaadates täiesti sarnaseks saanud. Lisaks annab see kindlustunde, et pilte tellides teame paremini mida me sealt saame.
Piltide töötluseks kasutame tavapäraselt Adobe Lightroom tarkvara. Selle võimas fotode grupikaupa töötlemise võimekus, dünaamiline gruppide tekitamine (kasvõi näiteks metaandmete kaupa ISO, säri, fookuskaugus jne) ja pinstlite/filtrite võimekus on asendamatu kui jutt käib sadade fotode töötlemisest. Lisaks võimaldab see meil näiteks mugavalt stuudio ernevatele taustadele/valgustustele ja seadetele leida “presetid” mis lubavad samuti väga mugavalt fotode seadeid peale pildistamist lõplikult paika timmida.
Algselt impordime RAW failid Lightroomiga kõvakettale ja töötleme ning jagame kliendile.
Kogu arvuti kõvakettast teeme regulaarselt varunduse välisele peegelkettale (Raid 1) – see aitab meid juhul kui arvuti kõvakettaga peaks midagi juhtuma. Raid 1 peegelkoopia tähendab omakorda seda, et välise kõvaketta sees on tegelikult kaks kõvaketast mis on omakorda üksteise täpsed koopiad. Seega on igast failist kokku tegelikult 3 koopiat.
Valmisfotod konverdime jpeg formaati ja paneme klientidele üles nende kontodele www.smugmug.com keskkonnas, mis füüsiliselt asuvad Amazoni pilveserverites.
RAW failid eemaldame peale seda kõvakettalt üldse ning jätame alles ainult varuketastele juhuks kui peaks kunagi midagi nendega veel vaja teha olema.
Kuna meie foto.valgusjavari.ee kontol mahupiirangut klientide failide hoidmiseks ei ole, siis me neid ka sealt ära ei kustuta vaid jätamegi need sealt klientidele kättesaadavaks.
Mõtted tulevikuks
Soetada veel üks samasugune Dell UP2716D monitor, et kahe monitori töövoogu kasutada (üks portrait, teine landscape).
Panna koju püsti Synology server, mis teeks automaatselt vajalikul tasemel varundamist ja võimaldaks kohaliku kõvaketta asemel faile kohe välisel kettal hoiustada.
Kuidas me portreefotograafiaks oma stuudiole fotokaamera ja objektiivid valisime, millest lähtusime ja mida tähtsaks pidasime. Meie koduse fotostuudio näitel.
Tamroni 24-70mm f2.8 Di VC USD objektiiv mida testisin grupifotode pildistamiseks.
Kui esmane plaan kuidas oma “fotostuudio kodus” teoks teha ja millest me selle idee katsetamise juures lähtume oli paigas, siis edasi tuli hakata uurima mida meil täpsemalt vaja on selle plaani elluviimiseks.
Kaamera kere valik
Kaamerate hulgast oli esialgu kaalukausil päris mitmed erinevad kaamerad mille hulgast ma siis lõpuks üks-ühele võrreldes järjest vähem sobivaid välistama asusin. Brändide osas olin üsna kiiresti kindel, et ainult Canon või Nikon on mulle meele järele.
Potentsiaalsed kandidaadid olid:
– Canon EOS 7D Mark II – Canon EOS 6D – Canon EOS 5D Mark III – Nikon D610 – Nikon D750 – Nikon D810
Üldiselt oli neil keredel oma plusse ja miinuseid üksteisega võrreldes nii palju, et neid ei viitsi siin kõiki kirjeldama hakata, aga peale seda kui veensin ennast mitte ostma Nikoni D810 keret selle palju kallima hinna tõttu, jäid kaalukausile alles Canoni 5D Mark III ning Nikon D750.
Peamised põhjused eelistada Canon 5D Mark III olid järgnevad:
– Enam fookuspunkte (61 vs 51) – 2 f-stoppi suurem ISO boost (102400 vs 51200) – Kiirem maksimaalne säri (1/8000s vs 1/4000s)
Peamised põhjused eelistada Nikon D750 olid järgnevad:
– DXO andmetel ~10% parem pildikvaliteet (skoor 93 vs 81) – Ekraani resolutsioon ~20% parem (1229k vs 1040k punkti) – Väljakeeratav ekraan (jah vs ei) – Paar megapikslit suurem sensori resolutsioon (24,3Mpx vs 22,3Mpx) – FullHD video maksimaalne kaadrisagedus (60fps vs 30fps) – Kergem ~20% (750g vs 950g) – Pikem aku kestvus (1230 vs 950 fotot) – Odavam (1889€ vs 2990€ näiteks Fotoluksis uuena)
Selles võrdluses jäi tegelikult samuti kõige enam mõjutama lihtsalt palju soodsam hind Nikonil ja mõned kehvemad näitajad võrreldes Canoniga ei saanud peopiduriks minu jaoks. Näiteks seda kiiremat säri saan kompenseerida ND filtriga vajadusel ja vähemad fookuspunktid… noh, nendega tuleb lihtsalt õppida elama. Muidugi võiks D750 fookuspunktid olla pisut paremini üle ekraani laiali jaotatud aga ainult selle eest ei hakka seda hinnavahet maksma.
Seega kere valitud: Nikon D750
Objektiivide valik
Kuna kaamera brandiks selgus Nikon, siis objektiivid tulid nüüd loomulikult sellest tulenevalt valida.
Valikukriteeriumeid objektiivide eristamiseks oli palju:
– Esimeseks küsimuseks, kas sobivad ainult Nikkori (Nikoni originaalid) või tulevad mingi teise tootja objektiivid Tamron, Sigma jne. samuti kõne alla.
– Teine tähtis küsimus, et kui valgusjõulised objektiivid sihiks võtta.
– Kolmas tähtis küsimus – millise fookuskaugusega objektiive vaja on.
– Neljas tähtis küsimus – kas fikseeritud fookuskaugusega või zoomobjektiivid.
– Viiendaks muud parameetrid nagu stabiliseerimine ja pildi üldine kvaliteet – teravus, kontrastikadu, vinjettimine, kromaatiline abberratsioon, moonutused jne.
– Kuuendaks siis muidugi hind
Fookuskauguse otsingul vaatasin ennekõike seda, et millised portreed mulle endale üldse meeldivad ja milliste objektiividega need siis tehtud on. Üldiselt mulle ikka meeldivad uduseks lastud taustad. Vähemasti mõned fotod teiste hulgas. Suur ava aitab sellele küll juba iseenesest kaasa aga mingi objektiiv suurema fookuskaugusega tundus ka igal juhul vajalik. Ehkki kirjandusest lähtuvalt võiks ideaalne portreeobjektiiv ~85mm olla täiskaader sensori korral.
Samas tuli arvestada ka kindlasti keskmise suurusega grupifoto pildistamisega. Seega oli mingi suurusega lainurk ka kindlasti vajalik.
Kuivõrd nii laste kui ürituste pildistamisel tundus mulle natuke kahtlane hakata iga stseeni jaoks kogu aeg objektiivi otsima ja vahetama siis fikseeritud fookuskaugusega objektiivid jäid ikka kohe alguses kõrvale. Kunsti tegemiseks ja võib-olla oskajamale proffile oleks jõukohane alati ette juba tajuda, et mida nüüd vaja läheb aga mulle tundus see liiga riskantne ja seega jäid plaani zoomobjektiivid.
Veel otsustasin varasema kogemuse baasilt ära selle iseenda jaoks, et ei soeta võimalusel ühtegi objektiivi väiksema avaga kui F2.8. Varasemalt olin proovinud igasuguste F3.5 kuni F5.6 avadeni välja ja no ei meeldinud see pimeduses kobamine ja teravustamisprobleemidega võitlemine.
Otsustasingi ära, et ei hakka mingeid segavahemikke tekitama endale ja lähen kohe kuldse trio peale algatuseks:
Sellest kolmikust siis 24-70mm ja 70-200mm muretsen kohe ning 12-24mm siis kui juba ilma kuidagi enam hakkama ei saa või kui fotograafia juba midagi sisse toob.
Edasi asusin võrdlema siis vastavaid objektiive erinevatelt tootjatelt. Põhimõtteliselt Nikkor vs Tamron vs Sigma. Vaatasin ja lugesin hunniku ülevaateid ja võrdluseid netis ning jõudsin järeldusele, et Tamronit võiks proovida. Sigma ei kvalifitseeru ja kui vähegi mõne hea diili peaks leidma siis eelistan igal juhul Nikkorit.
Objektiivide hinnad üldiselt peegeldavad üsna hästi ka nende kvaliteeti – seega otseloomulikult oli Nikkor kõige kallim, Tamron keskel ja Sigmat sai kõige soodsamalt tavaliselt. Hinnavahed kusjuures ei ole väikesed – 900€ versus 2200€ näiteks sama zoomivahemikuga objektiivi eest.
Nii siis tegingi alguses testi ühe Tamroni 24-70mm F2.8 objektiiviga. Seejärel Nikkor 70-200mm F2.8 ja siis jäi kuidagi ostlemise käigus silma ka üks väga heas seisus ja hea hinnaga Nikkor 85mm F1.4. See sai ka ära ostetud – peamiselt seepärast, et saaks ära proovida siis selle “kuldse” portreeobjektiivi mis ühtlasi ka väga valgusjõuline ja üks teravama pildiga objektiive maailmas. Nagu hiljem proovides selgus siis täpselt nii see ka oli – absoluutselt jõhker teravus aga ka halastamatu fotograafi vigade välja näitamine fookuspunkti valikus ja kompositsioonis seetõttu:)
Midagi hakkas nüüd juba looma… sai tehnikat tundma õppima hakata ja katsetusi tegema.
Edasi on vaja veel stuudiole mingit valgustust ja taustasid vaadata – ilma midagi väga arvestatavat korda ei saada.
Miks ja kuidas meil tuli idee teha oma koju fotostuudio? Mida me otsustasime testida ja mille uurimisest alustada. Kuidas esimesed põhimõtted paika said.
Stuudiovälkude ja kaamera esmased katsetused meie elutoas 2015 novembris
Idee
Ühel 2015 sügisõhtul arutasime abikaasaga veiniklaasi taga, et peaks enda vana peegelkaamera asemele korralikuma ostma. Kaamera iseenesest töötas veel aga paar nüanssi häirisid pildistades. Välgu jalg oli katki kukkunud ja seda ei saanud enam kaamera peale kinnitada normaalselt ja teiseks kaamera aku oli kehvakeseks jäänud. Lisaks oli selle sensori resolutsioon vaid 8Mpx ja kitobjektiivi valgusjõulisus kehvake. Objektiivi täisava oli vaid F5.6.
Olime varem mõelnud ka selle peale, et millised võiksid olla võimalikud hobid millega koos abikaasaga tegeleda võiksime ja mille eest võib-olla isegi keegi maksma nõus meile on. No kõik ikka selleks, et vähem palgatööline olla ja kellegi heaks töötada ning rohkem selleks, et ennast vabamalt tunda ja teha seda mida meeldib teha.
Mõtlesime ja arutlesime seal ja ühel hetkel tuligi kuidagi selline lennukas mõte, et prooviks endas ühendada meie huvi fotograafia vastu, minu senised oskused pilte teha ja töödelda ning veebilehti programmeerida, uue fotokaamera ostuplaani ja meie praktilise meele koduste ruutmeetrite ära kasutamiseks millegi muu tarbeks kui lihtsalt elamine. Selle juurde tuli veel mõte, et Heidi võiks õppida põhjalikumalt fotomeigiks sobilikku jumestust tegema ning idee tunduski korraga piisavalt jumekas ja hull, et ära proovida.
Jätsime mõtte veel mõneks ajaks idanema ja ma asusin eeltööd tegema, et milline fototehnika meile otstarbekas võiks olla ja millele me siis üldse keskendume. Sellest tulenevalt siis kaamera kere ja objektiivide ning valgustustehnika valik.
Esmane plaan – fotostuudio kodus
Esmase plaani kohaselt keskendume siis portreefotograafiale ja ürituste pildistamisele. Plaanime teha kogu tegevuse iseendi seisukohast võimalikult lihtsaks ja automaatseks. Saime mõned märksõnad paika mille ümber kogu asi ehitada.
– Stuudio tuleb otse meie koju, et me pildistamiseks ise ei peaks kusagile minema. Meie elutuba sobib selleks otstarbeks täiesti ja väikeste seinavärvi muudatustega ning mööbli ümberkorraldamisega teisele korrusele saab vabalt pihta hakata.
– Broneerimissüsteem peab olema läbipaistev ja automaatne, et poleks vaja e-mailide ja telefonikõnede kaskaadi suhtlemiseks ja aegade broneerimiseks. Klient peaks täiesti ilma meie sekkumiseta saama teada kõik meie pakutavad teenused, hinnad, vabad ajad ja soodustused. Veeb peab ka mobiilis kena välja nägema ja funktsioneerima.
– Kaamera peab olema piisavalt hea – selline, et me saaks mugavalt hakkama hämaramatest tingimustes näiteks ürituse pildistamisega. Lisaks peaks teravustamispunkte olema pigem rohkem, et paremini lapsi ja lemmikloomi tegutsemas pildistada. Tõenäoliselt täiskaader sensoriga.
– Objektiivid ostame ainult kõige paremate hulgast – pigem jätame mingi vahemiku katmata aga odavaid/säästukvaliteediga ei osta.
– Kõik fotod mis õnnestuvad on teenuse hinna sees – midagi juurde maksta ei tule.
– Säilitame ilma mingi aja või mahupiiranguta kõik fotod tähtajatult – kuna serveriruumi maht mõnedes meediaserverites on üsna soodsa hinnaga siis ma ei näe mingit põhjust klientide fotosid kustutada.
– Pakume koos fototeenusega naisterahvastele ka fotomeiki – päris paljud naised eelistavad pildile jääda meigituna, mitte ilma.
– Peale pildistamist teeme fototöötluse ja anname pildid üle mõne päevaga – kui vähegi võimalik. See on kindlasti võimalus eristuda ja klienti üllatada.
– Kiire fototöötluse endale meeldivaks tegemiseks muretseme korraliku kiire arvutustehnika – anname endale aru, et tegemist on töö kõrvalt tehtava lisategevusega ja kui õhtul pilte töödeldes ka arvuti uimerdab siis on väga ebamotiveeriv asju kiiresti ära teha.
Sellise plaaniga siis asusime ettevalmistusi tegema. Mina fototehnikat kokku komplekteerima – Heidi aksessuaare ja kompositsioonielemente mõtlema ning meigikoolitusele mõtlema.
